Lahkun lindudega.Saabun lindudega.

Õhtu Cuxhavenis

Ratzeburg → Cuxhaven

Pärast praamisõitu võtsid mu endine ülemus ja tema imeline pere mind vastu oma uues kodus Ratzeburgis. Täielik idüll — saan väga hästi aru, miks seda Berliinile eelistada. Kõige mõnusam oli hommikune ujumine järves, mis on neil otse koduukse ees. Sealt suundusin tagasi rannikule, Cuxhavenisse. Tööstussadam, Saksa pensionärid ja hobukaarikud päikeseloojangu ajal luidete vahel.

20 tundi praamil

Leedu liikluskultuur tõstis mu stressinäitajad enne sadamasse jõudmist lakke. Tänasin mineviku-Merit otsuse eest Leedu ja Poola sel korral vahele jätta. Sain Berlingo 20 tunniks Klaipėda–Kieli praamile pargitud, käisin esimest korda üle kolme päeva duši all ja kolisin suurde kajutisse. Plaan: magada, rahulikult tööd teha ja ärgata juba Saksamaal.

Liepaja

Tegin Liepājas peatuse, et rand üle vaadata. Lained olid suured ja siledad ning imestasin, miks keegi ei surfa. Siis tuli meelde, et on esmaspäeva lõuna ja mõnel inimesel on ka töö.

Läbi Läti

Alustasin Ainažis, kus olin veetnud eelmise öö ja kus mu kalipso oli täiesti ära kuivanud. Hommikul paduvihmas oli see jälle täiesti läbi vettinud. Päeva esimene pool möödus väga vinges vihmasajus läbi Riia sõites. Lõunasöögiks sõin Tukumsis imehead keedetud seakeelt (miks seda igal pool ei pakuta?). Sealt sõitsin edasi Pāvilostasse, kus oli nii tuult kui lainet. Kuna lained tundusid piisavalt suured ja lohetajaid oli täpselt üks — kellel aitasin lohe launch’ida — läksin ise lainetesse. Sain kardiot ja värskendust. Kuigi jah — väga messy oli.

Esimene hommik

Esimene päev teel

Liina ja Nero tõid mulle teele chai, said enne ärasõitu väikese „van-tuuri“ ja sõitsid täiesti juhuslikult minuga koos Märjamaani välja. Selline malbe ja toetatud ärasaatmise tunne oli. Tahtsin väga, et esimesel päeval saaks surfata. Häädemeestes saigi — 12-meetrise lohega, samal ajal kui teine naine oli 8-se ja mehed 10-stega. Olin täiesti overpowered, aga jäin ellu ja väga meeldis. Häädemeeste on üks mu lemmikkohti Eestis ja Tallinnast nii kaugel, et sinna satun harva. Seekord ei pidanud tagasi pöörama — Häädemeestelt sõitsin edasi Lätti. Õhtul tegid parkla kohal linnud absurdselt kõva lärmi ja Starlink hakkas lõpuks tööle. Keha on sõidust ja surfist läbi. Loodetavasti tulevad head unenäod.

Esimene joon kaardil

Tallinnast Atlandi poole. Praegu näeb plaan välja selline.

Swellpilot & Lohera

Ehitasin reisiks kaks surfiäppi: Swellpiloti ja Lohera. Mõte oli lihtne — kui juba mööda Euroopa rannikut sõita, võiks uute surfikohtade leidmine natuke lihtsam olla.

Prooviöö Moonboxiga

Moonbox paigas ja enne päriselt teele asumist tuli teha üks prooviöö. Meri akna taga, tekid paigas, päike loojumas. Nii hea ja mõnus oli. Selline luksus nagu tasuta parkimine merevaatega ja lõkkeplats RMK võrgustikus on Eestis tegelikult väga eriline. Eks näis, millised kõhedad või lihtsalt kõledad kohad mind mujal ees ootavad.

Autol olid omad plaanid

Auto otsustas enne reisi mitu korda katki minna. Ühel korral keset tänavat. Edasi läks ta puksiiriga ja mina sain varakult harjutada seda osa reisist, kus plaanid ei loe.

Minu esimene auto

Tahtsin autot, kus saaks magada ilma, et peaks igal õhtul pool elu ümber tõstma, aga mis mahuks ka parkimiskohta ja väiksematele tänavatele. Valikuid jäi üllatavalt vähe. Plaan A oli magamislahendus ise ehitada. Plaan B oli tellida Moonbox ja vaadata, kuidas kollane puzzle mu autosse kolib. Videos pakin seda lahti.

Algus

Jaanuaris Sagresisse jõudes olin olnud mõnda aega üsna masenduses ja elus kinni. Ema surm ja veel mitu isiklikku asja olid teinud oma töö. Mul oli väga vaja, et midagi liiguks. Van life oli mind alati tõmmanud, aga millegipärast olin kujutanud ette, et mina ei ole see, kes roolis on. Sagresis nägin, kui palju naisi reisib niimoodi üksi — ise roolis, oma elu ja teekonna üle otsustamas ning seda päriselt nautimas. See oli tohutult inspireeriv. Järsku ei tundunud see enam lihtsalt ühe ilusa mõttena.